Mehed, Tallinn pole enam kaugel

Laekvere vallas elas vanamemm, kes polnud eales maakonnast välja saanud: ta kasvas, õppis ja tegi tööd – ikka seal, võttis mehe samast kandist ja mattis sinna, Rakveresse sattus vaid paar korda aastas, Tallinna nägi ainult televiisorist.

Ega ta sellepärast õnnetum olnud kui need, kes igal hommikul meie magalast pealinna poole mööda neljarajalist asfalti suuna võtavad, et juba napilt alla tunni aja pärast Lasnamäe müüri terendamas näha.
Kes Tallinna harvemini satub, ajab seal korraga mitu asjatoimetust ära. Tagasi looduse rüppe jõudes on ta väsinud nagu Di­dier Drogba pärast lisaaega. Samas õnnelik, nagu oleks kaks penaltit järjest sisse löönud.
Aga Tallinn avaneb hoopis uue fookuse alt, kui objektiivinurka veidi nihutada. Näiteks võtta sisse turisti positsioon. Ongi nii – võtad ühe nädalavahetuse, paned hotellitoa kinni, pistad hambaharja seljakotti ja kõnnid koos tuhandete välismaalastega nagu õige mees muiste mööda Tallinna vanalinna, endal äraseletatud nägu peas.
Et asi mugavam oleks, tasub kindlasti hankida spetsiaalne Tallinn Card, mis lubab sõita ühissõidukites, külastada muuseume ja isegi mõnd ööklubi, kui selleks pärast pikka ekskurseerimist jõudu leidub.
Muidugi, olles turist turistide seas, tuleb selle eest ka raha maksta. Kuid mitte igal pool, näiteks värvika hipikunstniku Neeme Lalli avatud ateljees on tuli veel hilisõhtulgi põlemas ning sinna saab kodumaine kodanik tasuta, sel ajal kui väljamaalane peab külastuse eest maksma terve euro. Eks selliseid kohti ole veel.
Olles Tallinna-reisi planeerides oma vaatenurka veidi muutnud, avastad ees rikka ajalooga ilusa linna, kuhu atraktsioone aina juurde tuleb.
Iga giid võib unustuseni rääkida, kuidas välismaalased õnnest pööraseks lähevad, kui vanalinna hoovides salapäraseid lugusid ja legende kuulevad. Kõiki ei huvitagi ainult alkopoed ja baarid. Hing saab kilukarbisiluetiga linnas ka midagi enamat.
Kindlasti on igaühel meist Tallinnas mõni tuttav – seal, vanas kalurikülas, elab ju ikkagi ligi 400 000 inimest –, aga küsige neilt, mitu korda on nemad viimasel ajal vanalinna sattunud. Vastus võib olla üllatav, võib-olla ütlevad, et sama palju kui see Laekvere memm Rakverre.

Teletorn
Teadagi, kui Rakverest Tallinna sõita, haarab silm juba kaugelt teletorni, see on ka mõistetav, sest oma 314 meetri juures on tegemist Eesti kõrgeima ehitisega.
1980. aasta olümpiamängudeks valminud teletorn saavutas eesti rahva jaoks erilise tähenduse aga 20. augustil 1991. aastal, mil see sai iseseisvumise taastamise sümboliks.
Teletorni hoiab püsti 8,5 m sügavusel asuv vundamendiplaat, mille paksus on 2,5 meetrit ja kaal üle 7000 tonni. Lift läheb üles vähem kui minutiga ning korraga saab üleval olla 100 inimest, seda näitab lifti kohal ka loendur, kui palju seal parasjagu huvilisi viibib. Teletorn kõigub tipus 1,5 m, vaateplatvormil 0,9 meetrit. Aga platvorm ringi ei pöörle, nagu võiks arvata.
Üsna hiljuti elas see sihvakas arhitektuuriime läbi noorenduskuuri ning nüüd on võimalus taas seal 170 meetri kõrgusel vaateplatvormil ilmailu imetleda. See turistidele juba meeldib.
Et asi oleks põnevam, on torniosa täis igasuguseid multimeediavigureid, mille abil saab Eesti kohta asju teada.
Näiteks võib panna valged kõrvaklapid pähe ja kuulata Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegelit”, vaadates ise samal ajal kogu Eestile ülevalt alla.

Lennusadam
Tallinna kõige uuem ja kindlasti ka šefim vaatamisväärsus on lennusadam, mis asub Kalamaja taga, kui minna mööda “kultuurikilomeetrit” ehk värsket jalgrada linnahalli juurest Patarei vangla tagant veidi edasi.
Me kõik mäletame, millist tungi ja huvi tekitas muuseumi avamine selles Peeter I ajal vesilennukite angaariks ehitatud hoones.
Muuseumi ülesehitus on jällegi väga moodne ja atraktiivne, mis põngerjatel ega nende vanematelgi ei lase käsi rüppe vajuda. Näiteks saab seal interaktiivseid lennukeid alla tulistada või ennast kaptenina pildistada.
Kuid aukohal on ikka allveelaev Lembit ja vesilennuk ise. Seda marki vesilennuk polnud eriti töövõimeline ja kuigi tema tiival on sinimustvalge embleem, ei ole ta Eesti vabariiki lahingus teeninud. Oh häda, need 1919. aastal Inglismaal valminud lennukid olid juba ostmise ajal aegunud.
Allveelaeva Lembit kohta on huvitav fakt, et see hoiab maailmarekordit teiste allveelaevade seas tõigaga, et on kõige kauem vees püsinud – 76 aastat.
Lisaks paelub lennusadamas pilku vanim laev, mis leitud Saaremaa vetest, vendade Tõnistete olümpiapurjekas, mis toonud ära pronksmedali, aga ka meie põhjaranniku elanikele tuttav piiritusevedajate pot-pot-pot-mootoriga paat.

Bastioni käigud
Tallinna külastajale pakuvad kindlasti huvi kesklinnas asuvad Bastioni käigud, kuhu pääseb Kiek in de Köki tornist. Seegi atraktsioon on põnevalt esile toodud ning viib meid ajas tagasi, aga ka edasi.
Legendaarsetes käikudes on elanud kodutud, seal on miilitsa eest varju otsinud punkarid, keda Harjumäe plaaditurult laiali peksti, varasemalt on seal olnud tsiviilkaitsevarjendid ning veel enne seda oldi peidus sõjapommide eest.
Tegelikult olid need käigud rajatud selleks, et sõdurid saaks linna kaitsel oma positsioone vahetada.
Ühes käikude osas näidatakse võimalikku tulevikku ning nii nagu mujal maailma ja nüüd ka Tallinna muuseumides kasutatakse selleks just multimeedia piiramatuid võimalusi.
Näiteks Suur-Gildi majas asuvas ajaloomuuseumis on põhiline info arvutites ja esemeid on sellevõrra palju vähemaks jäänud. Kasutatavad ajateljed teevad mineviku puust ja punaseks. See kõik muudab muuseumikülastuse mänguliseks ja kaasahaaravaks.
Üks osa bastioni käikudest on aga suletud, sest seal elavad Euroopa haruldased koopaämblikud.
Lõpetuseks Tallinna giidide lemmikkild. Kui küsitakse, mis on Tallinnas turisti jaoks kõige suurem oht, kõlab vastuseks see, et pilgud taevas tornitippe imetlemas, võib kergelt munakivisillutisele käpuli käia. Tõestatud!

PS
Mida Ülemiste vanake sellest kõigest arvab, jäi küsimata, sest Ülemiste ristmikul valitses hiigelummik ning targem oli kanali kaudu päälinnast kiiresti lahkuda.

Tallinna-reisi korraldas
Tallinna Ettevõtlusameti turismiosakond