Intervjuu: Tempokas roadmovie ja number 11

Maagilisel kuupäeval 11.11.11 esilinastub saja üheteistkümnes kinokohas üleeestiliste filmitalgute käigus valminud rahvafilm “Täitsa lõpp”. Lääne-Virumaalt lööb linateoses kaasa Väike-Maarjast pärit filmihuviline Tauri Laane.

Kuidas avanes võimalus osaleda filmis “Täitsa lõpp”?
Kandideerisin kinotehasesse kevadel, et näha näitlejate valimise telgitaguseid ja õppida selle organiseerimist. Enda üllatuseks sain esimesest voorust edasi ja doominoklotsid hakkasid reas langema – see tagas mulle enesekindluse edasi üritada ja tekitas tutvusi. Nägin enda kandideerimisvideoga palju vaeva ja lõpuks casting’ul tundus neile, et mina olin Sandri rollile kõige rohkem pihta saanud.

Mida te selle filmi kohta ütleksite?
Kiidan filmi tegijaid – nad said suure tööga hakkama! Kujutage ise ette: on 10 000 inimest, kes tahavad stsenaariumi kirjutada ja filmivõtetel kaasa lüüa; tegijatel olid käed-jalad tööd täis, et see ettevõtmine edukalt lõpuni viia. Ootan suure huviga lõpptulemust, mida kohe kinos näeb.

Kas võttepäevadest meenub midagi vahvat?
Esimesena meenuvad peaosatäitja Märdi tekitatud helid ja häälitsused, mis alati kõiki naerma panid. Eriti armastas ta seda teha sekund enne võtte algust, et näha, kes suudab tõsist nägu hoida. Võttepäevad olid mõnusalt mitmekülgsed, eri päevadel eri lavastajad jne, igavaks ei jõudnud minna. Ja tegevust jagus, paaril päeval filmiti päikeseloojanguni ning paar päeva isegi sellest mööda.

Millal oli esimene kokkupuude filmindusega?
Kõigest pool aastat tagasi. Otsustasin kevadel, et tahan teha aastate pärast täispika filmi, ja selline suur plaan oli vaja osadeks jaotada. Kõigepealt valmistasin üksinda mõned klipid ja õppisin vigadest. Kui vundament oli olemas, hakkasin otsma võimalusi koostööks professionaalidega.

Mis on filmide tegemise, nendes osalemise juures see, mis köidab?
Üle kõige armastan uute lugude väljamõtlemist ja lavastamist. Siiani olen filmiprojektides kaasa löönud peamiselt küll näitlejana, aga mul on üks peidetud tagamõte – nimelt on see fantastiliselt hea võimalus õppida teistelt. Jälgida, kuidas töötavad kogenud lavastajad, operaatorid, helimehed, valgustajad jne.

Kas on ka mõni suurem eeskuju?
Eeskujuks on mul lemmikfilmi “Klass” lavastaja Ilmar Raag. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on austusväärne, et lisaks lavastamisele ta enda filmid ka ise kirjutab. Teiseks on ta väga hea suhtleja: oskab kõikidega rääkida sõbralikult, soojalt ja kannatlikult. Ning viimaks on ta erakordselt hea tööde delegeerija. Oskab kõik enda alluvuses olevad inimesed panna maksimaalselt motiveeritult tööle ja peaaegu ei olegi aru saada, et tema vägesid juhatab, samas on alati kõik sada protsenti kontrolli all. Kui saaksin pooltki nii heaks lavastajaks, oleksin endaga väga rahul.

Kas olete filmindusega seotut ka õppinud? Osalenud näiteks kursustel?
Eristan tugevalt kahte sõna: haridus ja haritus. Mulle ei meeldi koolid ja kursused, sest nad ei ole suunatud individuaalile, vaid optimeeritud “keskmisele” õpilasele. Minule tuupimine ei sobi. Selle asemel arendan ennast ise ja omandan omal käel uusi teadmisi – (audio)raamatud, Youtube´i õppevideod, praktika. Tüütasin filmi “Täitsa lõpp” võtetel vist kõik kogenud eksperdid ära, sest mul oli alati miljon küsimust. Sain paari nädalaga rohkem vastuseid, kui koolist oleks saanud aastaga.

Olete seega viimasel ajal iseenda mänedžer. Milles see seisneb?
Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, see on tõsi. Kui soovid, et siin maailmas midagi toimuks, pead ise selle ära korraldama, sülle ei kuku midagi. Minu senised rollid paaris filmis, “Pealtnägijas”, “Saladustes”, “Tujurikkujas” ja tudengifilmides on kõik tulnud selle pärast, et olen hoidnud silmad lahti ja kandideerinud, kuhu saab.

Kas teil on filmiklippide tegemisel välja kujunenud ka oma stiil?
Mul on teiste näitlejate ees väike eelis – ma ei ole näitleja, vaid pigem kirjutaja ja lavastaja. Oskan lisaks näitlemisele pakkuda välja ideid, millest enamikku on ka rakendatud. Lisaks olen uurinud teiste meeskonnaliikmete tööd ja oskan märgata asju tehnilisest aspektist – lubamatu objekt jäi kaadrisse vms – ja saan aidata selle läbi võtetel aega kokku hoida.
Näitlejana peaks aru saama, et lavastajagi on kõigest inimene ja ta ei suuda kohapeal ise miljonile asjale korraga mõelda; kui nende tähelepanu juhtida, on nad tänulikud.
Mul hea meel tõdeda, et näitlemise kõrvalt olen saanud esimesed komplimendid ka lavastamise eest: suvel võitsin videokonkursil hea kaamera Nikon D7000, millega nüüd saan kvaliteetsemaid klippe teha.

Millised võimalused on Eestis noortel filmitegijatel? Kuidas on rahastusega?
Eesti filmide seis on nutune, sest fondilt saavad raha samad näod. Konkurents puudub ja neil ei ole mingit kohustust teha vaatajale meeldivaid filme. Kui keegi üritabki midagi huvitavat teha, siis jääb projekti eelarve, kvaliteet USA filmidele kõvasti alla ja kinovaatajal tekib mulje, et Eestis ei osata filme teha.
Selle asemel et minna fondide ukse taha järjekorda, valisin mina teise tee – tegin Facebook´is kommuuni Noortefilm, millel on praeguseks 8500 liiget. Üritan seal kokku viia inimesi, kes tahavad filme teha ning filmides osaleda. Järgmisel aastal võtame ette esimesed suuremad projektid ja näitame maailmale, et ka toetusteta saame korralikud filmid tehtud.

Esilinastub “Täitsa lõpp”

Reedel esilinastub üleeestilise meelelahutusliku filmiprojekti käigus valminud linateos “Täitsa lõpp”, mida saab vaadata paljudes paikades üle Eesti.
Kell 20.11 on kinodesse oodatud filmisõbrad, et vaadata ühisel suurel esilinastusel eesti esimest talgufilmi “Täitsa lõpp”. Läänevirulased saavad filmile kaasa elada Rakvere teatrikinos, Kunda linna klubis, Haljala kinos, Kadrina, Laekvere ja Väike-Maarja rahvamajas, Tapa kultuurikojas ning Roela noortemajas.

“Täitsa lõpp” on talguliste endi sõnul maailma esimene eestlaste endi valmis tehtud uuspõllulik roadmovie läbi Eesti kulgemisest, ogarate inimestega toimetulekust ja armastuse leidmisest.
Filmitalgutega tehti algust mullu sügisel, projekti suur lõppfinaal on järgmise aasta alguses, kui eesti film tähistab oma 100 aasta juubelit.

“Kui öelda märksõna “kino” tekib paljudele kindlasti silme ette pilt Tallinna kobarkinodest, tegelikult aga on ju ka pea iga rahvamaja või kultuurimaja Eestis loonud võimalused filmide näitamiseks ning korraldatakse regulaarseid kinoõhtuid. Eestis on olnud aegu, mil kinosid oli üle terve riigi ligi 300, nüüd on aga kummalisel kombel nende arv kahanenud ja nii saidki filmitalgud kokku 111 kino, mis tundub suure arvuna, kuigi võiks olla palju suurem,” selgitas filmitalgute turundusassistent Meeli Hein ja nimetas ettevõtmise eesmärgina kinokultuuri väärtustamist maapiirkondades.