Õitsvates lilledes kodu varjab tihe mets

Õnne Kiviperk hoiab Tagaperes vana stiili ning naturaalsust, sest kõik, mis talus leidub, on kallis ning säilitamist väärt.

Üks Kadrina vallas Loobu külas asuvatest kaunitest kodudest kannab nime Tagapere. Talu kuulub Õnne Kiviperkile ja tema perele koosseisus abikaasa Andu, tütar Lisete ja poeg Richard Laisaar, kes end Läsna läheduse ja sealses kultuurimajas tegutsemise tõttu pigem läsnakateks peavad.

Loobus elatakse vaid suviti, ning kui poeg Richard veel päris pisike oli, hakati seda talukohta ümberringi laiuva metsa tõttu kutsuma Metsakoduks.

Tegelikkuses on Tagapere Õnne vanaema võõrasema sünnikodu ning Õnne ise hakkas talus tõsisemalt toimetama 1994. aastal. Nüüd on kehtestatud niisugune reegel, et igal aastal tuleb talumajas igal aastal üks tuba korda seada – suvine projekt. Nii on üle saja aasta vanune maja saanud uue ilme, kuid põlisest stiilist kõrvale kaldutud pole.

Toas on alles vanad uksed, mis tänu liivapesule veidi erksama väljanägemise saanud. Kuid uuenduslikkust leiab nii toast kui õuelt veelgi. Vanast aknaraamist tehti pildiraam, kuhu on peidetud perekonna ajalugu, ning vankrirattaid leidub nii elutoa lauda ilmestamas kui ka vana aida seina kaunistamas.

Uuendustele vaatamata on kogu elamine naturaalne. Kõik linikud, vaibad ja kardinad, mis hoonetes leiduvad, on oma käte­ga valmistatud ja näiteks köögiakna kardinas on kasutatud Õnne perekonna naispoole noorpõlvekleite – nii vanaema, vanavanaema kui Õnne enda omi.

Õuel seisab vändaga kaev, mis on pigem ilu kui tarbe pärast alles jäetud, kuid tegelikkuses elektripuudusel perekonna hädast välja aitab. Aias leidub erinevaid “monumente”, näiteks vanad äkked, mis dekoratsiooniks üles seatud, kuid ka muid vanu tööriistu, mis külalisele huvi pakuvad. “Igal asjal on siin oma lugu,” rõhutas perenaine esemete erilisust.

Nii majas sees kui õuel on kõik südamega tehtud. See, et perekonna toidulaual on oma aiast pärit peedid, kaalikad, kapsad, porgandid ja kõrvitsad, maitsetaimedest rääkimata, pole mingi üllatuslik nähtus. “Mahepõllumajandus, ikka oma tarbeks,” tunnistas Lisete.

Aeda pole puid lisaks istutatud, kuna mets hekina talukohta piirab. Vanad puud aga, mis aias sees juba ohtlikuks muutusid ning päikesevalgust piirasid, võeti maha, kuid kännud jäeti alles ning neisse istutas Õnne lilled. Tänu sellele jätavad nad hoopis atraktiivsete monumentide mulje.

Õnne, kes on aias peamine kujundaja, seadis lillepeenrad ka ümber kivide, mis on nõnda suured, et väljakaevamine näib võimatu.

“Kui siit niikuinii ümbertringi peab niitma, ei ole ju mõtet lillepeenraid lisaks rajada. Nii nad siis ümber kivide istutatud ongi,” kommenteeris Õnne huvitavat lahendust.

Aial on ka müstiline pool, kuna juba nüüd õitsevad sügisesed lilled astrid. Üldse leidub lilli aias palju. “Nagu te juba vahest aru saite, olen ma natuke lillehaige. Kõik on ise seemneist kasvatatud,” naeris Õnne ning lisas, et taimi on pärit nii Ukrainast, Itaaliast kui mujalt, kuid hea õnne korral on olnud võimalus alustada kasvatamist ka võsudest, mis on saanud kuskilt kaasa haarata.

Ruumi on kogu aias palju ning lastele meeldib jalgpalli just üle lillepeenarde mängida.

“Kui meil elektripost siin oli, siis mängisime üle selle sulgpalli,” lisas Lisete. Õnne sõnul ongi aed just nii mõeldud, et ei tekiks olukorda, et ei tohiks istuda ega astuda. Korras aga hoitakse kodu ühiselt. “Tublimad niitjad on siiski lapsed,” tunnistas Õnne.

Siiski on töid veel jäänud, kuna vana ait ootab kordaseadmist. Õnne vanavanaema tahtis sinna muuseumi teha ning Õnne on võtnud oma kohustuseks selle teokstegemise.

Põnev (suve)kodu

• Põnev (suve)kodu on Virumaa Teatajas kord nädalas ilmuv suverubriik, kus näitame lugejatele huvitavaid leide ning kauneid aedu ja maju Lääne-Virumaal.